...alustuseks tuleb mul tänada oma ema, kes rääkis nelja - aastasele Siimule, et neegrid mängivad Aafrikas apelsinidega jalgpalli. See asi jäi meelde. See mõte kummitas mind mitukümmend aastat, et kus ja kuidas ning ma ei pidanud enam vastu - tuli minna seda väidet kohapeale kontrollima. Sellest ja paljust muustki, kus aja jooksul käidud.

kolmapäev, 10. aprill 2013

Maroko│Essaouira











Lõpuks Atlandi ookeani ääres, maalilises Essaouiras. Rahulik ookeaniäärne linn, laheda sadama ja vastupidiselt muule linnale, rahvast tulvil mediinaga. Eriti õhtuti. Rahvast elab siin umbes 70 tuhat, kuid mediinas õhtul jalutades tekib miljonilinna tunne. Muidugi on ka Essaouira mediina UNESCO Maailmapärandi nimekirja kantud nagu kord ja kohus, mida võimaldab pikk ja sündmusterohke linna ajalugu. Kusjuures, mis eriti tore - kõik töötab, muuseumit on vähe :)

teisipäev, 9. aprill 2013

Maroko│Ouikaimeden








Marrakeshist mingi 70 km lõunasse jääb Ouikaimeden, mäesuusakeskus, mida otsustasime oma renditud Dacia Loganiga visiteerida. Mõeldud - tehtud, tee Atlase mäestikus maaliline, käänuline ja tulvil 'looduslikult koledatest kohtadest'. Sõnaga - Muhamedi teekond mäe juurde. Sellest mõned kilomeetrid eemal asub ka Jbel Toubkal, mis on Põhja - Aafrika kõrgeim tipp oma 4167 meetriga. Suusakeskus nagu ikka, nännipakkujad, restoranid ja ringi tiirutav lumesahk, lisaks palju kohalikke koolilapsi, kes kõrgeid mägesid uudistama olid saabunud. Silkasin seal ringi minagi, mõnest trepist üles ja alla, tegin pilti ning istusin siis maha, kuna äkitselt lõppes hapnik. Õnneks kestis see vaid hetke ja hapnikuvoog taastus. Olime umbes 3100 meetri peal merepinnast, aga mulle sellest piisas selleks korraks.

pühapäev, 7. aprill 2013

Maroko│Marrakesh

Jemaa el - Fnaa





Parkimistöökoda

Sepitöökoda

Marrakesh pole asjata kantud UNESCO Maailmapärandi nimekirja, seda mediina (vanalinna) pärast. Selle maailmakuulsal Jemaa el - Fnaa turuplatsil sai esimene õhtu veedetud, abiks värskelt pressitud apelsinimahl (hinnaga 0,4 €) ning loomulikult toimus ka esmatutvus maroko köögiga, millest meeldejäävaim osa oli arve. Seda juurdekirjutuste osas kahjuks. Kuna tõsiusksed muslimid alkoholi ei tarbi, siis turistidele õnneks oli siiski mõeldud - mõnes restoranis oli ka õlu saadaval ning 240 ml õlu maksis kõigest kuni ...9,10 € (sõnadega: üheksa eurot ja kümme senti)... Aga järgmine päev leidsime Carrefouri, kus keldrikorruselt enam - vähem normaalse hinnaga õlut sai. Insha'allah sellega.
Mediina osutus täiesti toimivaks elukeskkonnaks, kus esindatud lisaks turistipoodidele ka kõik muud elutegevuseks vajalikud instantsid, seda isegi loomanahaparkalite näol. Suuruselt oli ta võrreldav Tallinna vanalinnaga, nii - et pool päeva kulus sealse olukorraga tutvumiseks kindlasti.

laupäev, 6. aprill 2013

Maroko

Mohammed VI, Maroko kuningas, oli koos rahvusvahelise valuutaturuga arvanud 1e euro umbes 11ne dirhami vääriliseks. Kurss oli minimaalselt muutuv, ilmselt nagu ka kuninga tuju, kes mulle rahakupüüri pealt vastu vaatas. Olla kuningas Aafrika riigis on kindlasti võimas tunne, kuid Maroko asub Aafrikas ainult geograafilises mõistes - kultuuriliselt on tegemist araabiamaaga. Heas seisukorras maanteed, wifi hotellides ning värskelt pressitud apelsinimahl on esimesed märksõnad, mis meenuvad. Viljapõllud ja kasvuhooned maanteede ääres meenutavad mistahes lõunaeuroopa riiki, kuid mitte mehed, kes turistist möödudes vaikselt 'hašis?' pomisevad. Mustanahalist siinmail praktiliselt ei kohta, berberid ja araablased valitsevad tänavapilti, vähemalt põhjapool. Mulje jätsid ka Atlase mäed ja Atlandi ookean, mille vahel Maroko asub. Viis palvust päevas, mida valjuhäälne kutse palvusele meelde tuletab, annab teada, et Allah on suurim ja 33,7st miljonist marokolasest enamus seda ka usub. Ju on neil põhjust.

Teekond Marokos:

teisipäev, 11. detsember 2012

Uganda | Thanks for all!

...küsimusele, et Uganda tundus mulle milline (?), vastaks lihtsalt emotsiooni pealt: 36-e milline :-). Suhteliselt lihtne, turistisõbralik ja viisakas Ida - Aafrika riik, kus vanad koloniaalvõimu maneerid veel selgelt tuntavad. Võrreldes naabritega on ugandalane märksa väärikam ja konservatiivsem, vastupidiselt tavalisele aafrika kombele valget möödujat tüüdata kõikvõimalikes küsimustes. Siin seda ei tehta; kõnetatakse korra ja sellega asi piirdub. Tänaval on politseinike hulgas päris palju naisi, on seegi erinev suurest osast Aafrikast. Turisti kohtab siin maal harva; kui, siis rahvuspargis või Kampalas. Muus osas on Uganda tavaline selle kontinendi riik - vaesust, harimatust ja pahesid pole võimalik mitte märgata. Aga sellisena see maa ja rahvas mulle ennast tutvustas kolme nädala jooksul - palju jäi nägemata ja kogemata... Anyway, thank You, Uganda!
Halleluuyah!