Botswana | Gaborone

Gaborone on ilus, puhas linn suurte kaubanduskeskuste ja mõne kõrgema kontorihoonega. Elatus- ja hinnatase on igati võrreldav Eestiga. Aga vanal Betsuuniamaal on täitunud Eesti ammune unistus - kuuluda kontinendi viie rikkama hulka, seda muidugi Aafrikas. Botswana nimelt annab neljandiku maailma teemanditoodangust... Inimesed igati viksid ja viisakad, võitlust iga mündi pärast ei näe. Pigem vastupidi - üritasin minibussi teeääres hääletada, tühjad bussid, muusika põhjas, aga kinni ei pea. Aafrika?! Turistil linnas eriti midagi vaadata pole, rahvusmuuseum vast ainukesena. Mis on remondis hetkel... Midagi vaatamas - täpsemalt tööd - käivad siin zimbabwelased, neid ikka kohtab. Lihtsamat tööd... Turiste ka pole, pole hooaeg ja turiste kohtab rohkem riigi teises servas, kuhu jääb Okavango delta. Millegipärast meenutavad mulle nooremad tswanatüdrukud kanaarilinde. Mitte päris kõik muidugi. Nad kuidagi säutsuvad vesteldes omavahel. Ma ei ole neilt küsinud, keda mina neile meenutan. Ei küsi ka.
Mind on täna peetud nii jamaikalaseks ja kui ka ghanalaseks. Põhjuseks lipuvärvides viisnurgaga punakollaroheline särk. Olen pakutud päritoluga alati nõustunud ja pööranud siis selja, kuhu suurelt kirjutatud: Senegal.

Istun Bull & Bushi pubisse õlleklaasi taha ja lõpetan oma blogipostituse.

Teel Gaboronesse, rattavahetus

Rail Mall 

Rahvusmuuseum, suletud kahjuks...

Ladys, lülitage palun bluetooth sisse, kui mult pilti saada tahate!

Botswana | Francistown. Any Given' Sunday

...pealkiri on muidugi virutatud, see oli film, kus mängis Al Pacino ja rääkis ameerika profijalgpallist. -Do you like a soccer?- küsis minult Bulawayos, Zimbabwes, kohaliku klubi jalgpallitreener, kui mind hotelli suures köögis 4aastase Singhiga jalgpalli tagumas leidis. - I don't. But I like a football.- selgitasin. Mürisev naer umbes viiest suust...
Aga mis igasse jumala pühapäeva puutub - siis läheb Zimbabwes iga korralik kristlane kirikusse sel hommikul, seljas parimad riided. Olen teel Bulawayost, Zimbabwest Botswanasse, ootan linna lõpus kiireimini lahkuvat minibussi, ja pärast bussiistumist ning linnapoole tagasipööramist (jah, buss on liiga tühi, et reisi piirile ette võtta, otsitakse sõitjaid juurde) astun bussist maha, käes vihmavari ja väike asjadepamp. Äkkisti kuulen laulu, kurblikku laulu, lausa laulukoori kõrvalasuvast hoonest, mis on kirik. Inimlik huvi sunnib mind liikuma kiriku sissepääsu suunas, kus vaatab mind pealaest jalatallani üle ülikonnas pereisa, kes naeratades mu kerget kohmetust märgates lausub sõbralikult: .- Everybody is welcome...- , -Thank You, no pictures inside?- kõlab mu lollakas turistiküsimus väga õõnsalt. Muidugi - no...  Aga väikse palve ma siiski on sel ilusal pühapäevahommikul esitan, seda küll üle tee, ühes teises pühapaigas - trellidega alkopoes, kus mu palvet ühe Castle purgiõlle näol koheselt kuulda võetakse, hinnaks 1 $. Matsid jäävad matsideks. Aamen...
Edasine kulgemine märkimisväärseid jõupingutusi ei nõudnud (küll aga õnne), Botswana on üks kolmest viisavabast Aafrka riigist Eesti passi omanikule. -Where is Your luggage?-; - What You meaning about Bulawayo?-; -Tell me names, who are You visiting in Botswana...- leidsid kiire lahenduse, seda targa raamatu abil piirivalvurite käes, mis selgitas, et Eesti passi omanik on 'very welcome in Botswana" ja minu 'vihmavarjutorge" Gaborone suunas sai jätkuda. Francistowni (ca 90 km piirilt) jõudsin juhusliku autoga piirilt, kuna pühapäeviti bussiliiklust väidetavalt ei toimu. Toyota väikebuss koos selle immigratsiooniohvitserist juhiga olid umbes 10 $ eest olid abiks Francistowni jõudmisel ja mõistliku hinnaga (250 pulat) hotelli leidmisel. Ilus, puhas väikelinn, kus peale paari õlle midagi teha pole. Muidugi tuli osta uus adapter, kolme ümmargusega pistik, kolme kandilisega enam ei sobinud... Hotelliväravas (250 Botswana pula't ehk ca 25 $) ootavad mind tüdrukud, kes on nõus minuga vestlema alul 200, minut hiljem ja minupoolse huvipuuduse ülesnäitamise tõttu juba 120 pula eest. Free speech. Kuidagi noored tunduvad sellise 'konsultatsiooni" jaoks... Läheb küll kallimaks see matk pealinna (ilma konsultatsioonita), kui argipäeviti, aga Gaboronesse on veel 440 km. Sajab uduvihma. Tuleb edasi minna...

Bulawayo

Teel Francistowni Botswanas

Francistown

...et uks ei loksuks tuule käes...

Zimbabwe | Masvingo, Gweru. Diamonds are forever...

Masvingo pole teab-mis vaatamisväärsus, tema suurim väärtus on asukoht Great Zimbabwean Ruinsi ehk ajalooliste varemete lähedal, täpsemalt 27 km nendest. Vaikne, rahulik ja turvaline Aafrika linnake, kus taksot võib bussi vaja pole. Peale varemete vaatamist juhusliku auto abil 15 dollari eest tegin kohalikus diskoteegis paar õlut, haigutasin häälekalt ning juba järgmine hommik tuli väikese 'commuter omnibus" 'iga (Toyota Hiace või sugulane) järgmisse kohta, kaevanduslinna Gwerusse, kus kulda ja teemante leidub, sõita. Siin tuleb elada pisut luksuslikumas hotellis, 40 dollarit koos hommikusöögiga, kahene ruum muidugi. End sisse seadnud, läksin aeda (mis on väga ilus) suitsu tegema, nagu mul ikka kombeks on. Põõsast ilmus suhteliselt mullane aednik, kes suitsu küsis ja juttu tegi. Temal suur mure: tema vennal on mingi kivi, arvatavalt vääriskivi, võibolla isegi teemant. Et kas mina kui valge ja tark mees viskaks pilgu peale, et mis kivi on. Suur kivi ikkagist... Ja kallis kindlasti! Muidugi. Ma näen täpselt Lõuna - Aafrka gemmoloogi moodi välja. Valgest nahavärvist tarkuseks piisab, selge see. Aga mul kahjuks ei ole kotis ruumi, kuna kivi on ju suur... Jätan selle illegaalse teemantiäri teiseks korraks, kui kotis rohkem ruumi on. Nagunii põikan jälle läbi, mis see 14 lennutundi ja nii seitsesada eurot selle suure teemantiäri juures ikka ära ei ole. Köki - möki...
Aga Gweru on iseenesest ühe-päeva linn, midagi enneolematut ei kohta, nagu ka valget inimest juba Hararest alates. Välja-arvatud suured teemantid muidugi...

Masvingo:

Gweru:

Zimbabwe | Suur - Zimbabwe varemed

Sai külastatud üht UNESCO Maailmapärandisse kuuluvat vaatamisväärsust, keskaegse shonarahva kuninga kindlust. Ajalugu - mis teatavasti on fiktsioon ammu surnud inimestega - ümber jutustama ei hakka, aga need poollooduslikud ehitised jätsid võimsa mulje. Üks pilt räägib rohkem kui 1000 sõna...

Zimbabwe | Harare

Zimbabwesse on juhuslikult väga raske sattuda, peab ikka ise spetsiaalselt kohale tulema, nagu mõni zimbabwelane meilegi. Lennureis kestis umbes 14 tundi ja saabudes Hararesse võttis mind leitsak täitsa tasuta oma sooja embusse. Etterutates võib öelda, et see on senini ainus tasuta asi, millest osa olen saanud. Kõik ülejäänu tuleb lunastada ameerika dollarite eest sularahas. Kesklinn on shonarahval päris viisakalt välja kukkunud, mida ei saa kahjuks öelda ümbritsevate asumite kohta. Vot seal peaks Mama Africa veel nii luua kui lapiga korda looma ja ka oma poegi ja tütreid nii seest kui väljast kasima. Turiste siin peaaegu ei näe, shonarahvas on vist unustanud nad omale külla kutsuda. Iseenesestmõista on pimedas liikumine ainult autoga võimalik, sest just eriti pimedas armastavad zimbabwelased rammu katsuda, tehes seda grupiviisiliselt. Mõnikord päeval ka, kui auhind selgelt paistmas on. Täna üritas Mbare turu juures üks selgelt puhtsportlikke saavutusi tagaaajav noorsportlane minuga vabavõitlusse asuda, kuid kohtunik peatas õnneks selle enne algust juba, kuna meid polnud tutvustatud. Seniteadmatta põhjusel lähenes ta mulle kiiresti tagant.
Ilus komme on siin 2 dollarit 0,375 liitrise õlle vastu vahetada. Tegin seda minagi päris vapralt ühel õhtul, mille tulemusena tekkis ühel valgel zimbabwelannal vihkamine esimesest silmapilgust minu vastu. Milline romanss! Juhuslikult kohtusin ka mulatist noormehega, kes aasta tagasi Tallinnas inglise keelt õpetas. Sündmusrikas on elu siin suurlinnas, paar päeva tagasi toimus minu silme all terve tänavatäie mobiilside kõnekaardiklientide kohtumine klienditeenindajaga. Teenindaja, umbes 20 aastane paljasjalgne noormees, sai parasjagu tagasisidet klientidelt käte ja jalgade abil. Ja väga energiliselt. Heal müügimehel ongi palju kliente, kõik tahavad sind kasvõi korrakski jalaga puudutada. Igatahes kordaläinud kliendipäev talle, et ellu jäi. Harare pisaraid ei usu.