Zimbabwe | Bulawayo. Challenge

Gaboronest (Botswana) otsustasin tagasi Bulawayosse, Zimbabwesse sõita ühe bussiga, ilma Francistownita. Loomulikult oli mul paar tundi aega bussi väljumiseni, mida otsustasime koos ndebele'st bussikonduktor Kenwelliga sisustada ühe lahkumisõlle abil. Tema teab kohta. Sisenesime hämarasse õllekasse, nii mõnigi patsutas õlale ning võtsin kaks 0,7 Hansa Pilsnerit 40 pula eest. Meiega liitus ka umbes kahemeetrine Kenwelli onu. Siinne seltskond koosnes põhiliselt zimbabwelastest, kes Botswanas töötasid. Jutt veeres omasoodu ning korraga liitus meiega armiline noormees, kes tahtis mult midagi küsida. Küsi aga, miks mitte. Kuid - Kenwell hakkas noormehega ndebele (või shona)keeles vestlema ning ka onu liitus vestlusse. -Let's finish here and go- ütles Kenwell peale noormehe lahkumist. Mõeldud, tehtud - mind eskorditi rahulikult baarist välja. -Whats up?- küsisin väljas. -He want challenge you...- vastas Kenwell käigu pealt. Onu soovitas mul nüüd bussi istuda ja mitte väljuda. Ma ei küsinud, miks.
Aga bussisõit kujunes bussivahetusrikkaks, koos kaasaveetava kaubaga (rehvid, riided, mingid ämbrid millegiga - osa reisijateruumis muidugi) kolm korda ainult... Sadas ja hommikul olin Bulawayos tagasi.

Botswanast Zimbabwesse, üks aken teibist (mitte kilest) :)

Bulawayo

Botswana | Gaborone

Gaborone on ilus, puhas linn suurte kaubanduskeskuste ja mõne kõrgema kontorihoonega. Elatus- ja hinnatase on igati võrreldav Eestiga. Aga vanal Betsuuniamaal on täitunud Eesti ammune unistus - kuuluda kontinendi viie rikkama hulka, seda muidugi Aafrikas. Botswana nimelt annab neljandiku maailma teemanditoodangust... Inimesed igati viksid ja viisakad, võitlust iga mündi pärast ei näe. Pigem vastupidi - üritasin minibussi teeääres hääletada, tühjad bussid, muusika põhjas, aga kinni ei pea. Aafrika?! Turistil linnas eriti midagi vaadata pole, rahvusmuuseum vast ainukesena. Mis on remondis hetkel... Midagi vaatamas - täpsemalt tööd - käivad siin zimbabwelased, neid ikka kohtab. Lihtsamat tööd... Turiste ka pole, pole hooaeg ja turiste kohtab rohkem riigi teises servas, kuhu jääb Okavango delta. Millegipärast meenutavad mulle nooremad tswanatüdrukud kanaarilinde. Mitte päris kõik muidugi. Nad kuidagi säutsuvad vesteldes omavahel. Ma ei ole neilt küsinud, keda mina neile meenutan. Ei küsi ka.
Mind on täna peetud nii jamaikalaseks ja kui ka ghanalaseks. Põhjuseks lipuvärvides viisnurgaga punakollaroheline särk. Olen pakutud päritoluga alati nõustunud ja pööranud siis selja, kuhu suurelt kirjutatud: Senegal.

Istun Bull & Bushi pubisse õlleklaasi taha ja lõpetan oma blogipostituse.

Teel Gaboronesse, rattavahetus

Rail Mall 

Rahvusmuuseum, suletud kahjuks...

Ladys, lülitage palun bluetooth sisse, kui mult pilti saada tahate!

Botswana | Francistown. Any Given' Sunday

...pealkiri on muidugi virutatud, see oli film, kus mängis Al Pacino ja rääkis ameerika profijalgpallist. -Do you like a soccer?- küsis minult Bulawayos, Zimbabwes, kohaliku klubi jalgpallitreener, kui mind hotelli suures köögis 4aastase Singhiga jalgpalli tagumas leidis. - I don't. But I like a football.- selgitasin. Mürisev naer umbes viiest suust...
Aga mis igasse jumala pühapäeva puutub - siis läheb Zimbabwes iga korralik kristlane kirikusse sel hommikul, seljas parimad riided. Olen teel Bulawayost, Zimbabwest Botswanasse, ootan linna lõpus kiireimini lahkuvat minibussi, ja pärast bussiistumist ning linnapoole tagasipööramist (jah, buss on liiga tühi, et reisi piirile ette võtta, otsitakse sõitjaid juurde) astun bussist maha, käes vihmavari ja väike asjadepamp. Äkkisti kuulen laulu, kurblikku laulu, lausa laulukoori kõrvalasuvast hoonest, mis on kirik. Inimlik huvi sunnib mind liikuma kiriku sissepääsu suunas, kus vaatab mind pealaest jalatallani üle ülikonnas pereisa, kes naeratades mu kerget kohmetust märgates lausub sõbralikult: .- Everybody is welcome...- , -Thank You, no pictures inside?- kõlab mu lollakas turistiküsimus väga õõnsalt. Muidugi - no...  Aga väikse palve ma siiski on sel ilusal pühapäevahommikul esitan, seda küll üle tee, ühes teises pühapaigas - trellidega alkopoes, kus mu palvet ühe Castle purgiõlle näol koheselt kuulda võetakse, hinnaks 1 $. Matsid jäävad matsideks. Aamen...
Edasine kulgemine märkimisväärseid jõupingutusi ei nõudnud (küll aga õnne), Botswana on üks kolmest viisavabast Aafrka riigist Eesti passi omanikule. -Where is Your luggage?-; - What You meaning about Bulawayo?-; -Tell me names, who are You visiting in Botswana...- leidsid kiire lahenduse, seda targa raamatu abil piirivalvurite käes, mis selgitas, et Eesti passi omanik on 'very welcome in Botswana" ja minu 'vihmavarjutorge" Gaborone suunas sai jätkuda. Francistowni (ca 90 km piirilt) jõudsin juhusliku autoga piirilt, kuna pühapäeviti bussiliiklust väidetavalt ei toimu. Toyota väikebuss koos selle immigratsiooniohvitserist juhiga olid umbes 10 $ eest olid abiks Francistowni jõudmisel ja mõistliku hinnaga (250 pulat) hotelli leidmisel. Ilus, puhas väikelinn, kus peale paari õlle midagi teha pole. Muidugi tuli osta uus adapter, kolme ümmargusega pistik, kolme kandilisega enam ei sobinud... Hotelliväravas (250 Botswana pula't ehk ca 25 $) ootavad mind tüdrukud, kes on nõus minuga vestlema alul 200, minut hiljem ja minupoolse huvipuuduse ülesnäitamise tõttu juba 120 pula eest. Free speech. Kuidagi noored tunduvad sellise 'konsultatsiooni" jaoks... Läheb küll kallimaks see matk pealinna (ilma konsultatsioonita), kui argipäeviti, aga Gaboronesse on veel 440 km. Sajab uduvihma. Tuleb edasi minna...

Bulawayo

Teel Francistowni Botswanas

Francistown

...et uks ei loksuks tuule käes...