Seisin mingi kuju juures, kui mind kõnetas mingi habemik. -Mr. Aas, I presume?-, -Yes, Sir. But how do You know my name?- -I know here everything, I have a 150 years experience. Follow me!- Astusin Suure Mehe jälgedes ja ma ei kahetse. Respect.
Gaboronest (Botswana) otsustasin tagasi Bulawayosse, Zimbabwesse sõita ühe bussiga, ilma Francistownita. Loomulikult oli mul paar tundi aega bussi väljumiseni, mida otsustasime koos ndebele'st bussikonduktor Kenwelliga sisustada ühe lahkumisõlle abil. Tema teab kohta. Sisenesime hämarasse õllekasse, nii mõnigi patsutas õlale ning võtsin kaks 0,7 Hansa Pilsnerit 40 pula eest. Meiega liitus ka umbes kahemeetrine Kenwelli onu. Siinne seltskond koosnes põhiliselt zimbabwelastest, kes Botswanas töötasid. Jutt veeres omasoodu ning korraga liitus meiega armiline noormees, kes tahtis mult midagi küsida. Küsi aga, miks mitte. Kuid - Kenwell hakkas noormehega ndebele (või shona)keeles vestlema ning ka onu liitus vestlusse. -Let's finish here and go- ütles Kenwell peale noormehe lahkumist. Mõeldud, tehtud - mind eskorditi rahulikult baarist välja. -Whats up?- küsisin väljas. -He want challenge you...- vastas Kenwell käigu pealt. Onu soovitas mul nüüd bussi istuda ja mitte väljuda. Ma ei küsinud, miks.
Aga bussisõit kujunes bussivahetusrikkaks, koos kaasaveetava kaubaga (rehvid, riided, mingid ämbrid millegiga - osa reisijateruumis muidugi) kolm korda ainult... Sadas ja hommikul olin Bulawayos tagasi.
Masvingo pole teab-mis vaatamisväärsus, tema suurim väärtus on asukoht Great Zimbabwean Ruinsi ehk ajalooliste varemete lähedal, täpsemalt 27 km nendest. Vaikne, rahulik ja turvaline Aafrika linnake, kus taksot võib bussi vaja pole. Peale varemete vaatamist juhusliku auto abil 15 dollari eest tegin kohalikus diskoteegis paar õlut, haigutasin häälekalt ning juba järgmine hommik tuli väikese 'commuter omnibus" 'iga (Toyota Hiace või sugulane) järgmisse kohta, kaevanduslinna Gwerusse, kus kulda ja teemante leidub, sõita. Siin tuleb elada pisut luksuslikumas hotellis, 40 dollarit koos hommikusöögiga, kahene ruum muidugi. End sisse seadnud, läksin aeda (mis on väga ilus) suitsu tegema, nagu mul ikka kombeks on. Põõsast ilmus suhteliselt mullane aednik, kes suitsu küsis ja juttu tegi. Temal suur mure: tema vennal on mingi kivi, arvatavalt vääriskivi, võibolla isegi teemant. Et kas mina kui valge ja tark mees viskaks pilgu peale, et mis kivi on. Suur kivi ikkagist... Ja kallis kindlasti! Muidugi. Ma näen täpselt Lõuna - Aafrka gemmoloogi moodi välja. Valgest nahavärvist tarkuseks piisab, selge see. Aga mul kahjuks ei ole kotis ruumi, kuna kivi on ju suur... Jätan selle illegaalse teemantiäri teiseks korraks, kui kotis rohkem ruumi on. Nagunii põikan jälle läbi, mis see 14 lennutundi ja nii seitsesada eurot selle suure teemantiäri juures ikka ära ei ole. Köki - möki...
Aga Gweru on iseenesest ühe-päeva linn, midagi enneolematut ei kohta, nagu ka valget inimest juba Hararest alates. Välja-arvatud suured teemantid muidugi...
Masvingo:
Sai külastatud üht UNESCO Maailmapärandisse kuuluvat vaatamisväärsust, keskaegse shonarahva kuninga kindlust. Ajalugu - mis teatavasti on fiktsioon ammu surnud inimestega - ümber jutustama ei hakka, aga need poollooduslikud ehitised jätsid võimsa mulje. Üks pilt räägib rohkem kui 1000 sõna...
Zimbabwesse on juhuslikult väga raske sattuda, peab ikka ise spetsiaalselt kohale tulema, nagu mõni zimbabwelane meilegi. Lennureis kestis umbes 14 tundi ja saabudes Hararesse võttis mind leitsak täitsa tasuta oma sooja embusse. Etterutates võib öelda, et see on senini ainus tasuta asi, millest osa olen saanud. Kõik ülejäänu tuleb lunastada ameerika dollarite eest sularahas. Kesklinn on shonarahval päris viisakalt välja kukkunud, mida ei saa kahjuks öelda ümbritsevate asumite kohta. Vot seal peaks Mama Africa veel nii luua kui lapiga korda looma ja ka oma poegi ja tütreid nii seest kui väljast kasima. Turiste siin peaaegu ei näe, shonarahvas on vist unustanud nad omale külla kutsuda. Iseenesestmõista on pimedas liikumine ainult autoga võimalik, sest just eriti pimedas armastavad zimbabwelased rammu katsuda, tehes seda grupiviisiliselt. Mõnikord päeval ka, kui auhind selgelt paistmas on. Täna üritas Mbare turu juures üks selgelt puhtsportlikke saavutusi tagaaajav noorsportlane minuga vabavõitlusse asuda, kuid kohtunik peatas õnneks selle enne algust juba, kuna meid polnud tutvustatud. Seniteadmatta põhjusel lähenes ta mulle kiiresti tagant.
Ilus komme on siin 2 dollarit 0,375 liitrise õlle vastu vahetada. Tegin seda minagi päris vapralt ühel õhtul, mille tulemusena tekkis ühel valgel zimbabwelannal vihkamine esimesest silmapilgust minu vastu. Milline romanss! Juhuslikult kohtusin ka mulatist noormehega, kes aasta tagasi Tallinnas inglise keelt õpetas. Sündmusrikas on elu siin suurlinnas, paar päeva tagasi toimus minu silme all terve tänavatäie mobiilside kõnekaardiklientide kohtumine klienditeenindajaga. Teenindaja, umbes 20 aastane paljasjalgne noormees, sai parasjagu tagasisidet klientidelt käte ja jalgade abil. Ja väga energiliselt. Heal müügimehel ongi palju kliente, kõik tahavad sind kasvõi korrakski jalaga puudutada. Igatahes kordaläinud kliendipäev talle, et ellu jäi. Harare pisaraid ei usu.
