Zimbabwesse on juhuslikult väga raske sattuda, peab ikka ise spetsiaalselt kohale tulema, nagu mõni zimbabwelane meilegi. Lennureis kestis umbes 14 tundi ja saabudes Hararesse võttis mind leitsak täitsa tasuta oma sooja embusse. Etterutates võib öelda, et see on senini ainus tasuta asi, millest osa olen saanud. Kõik ülejäänu tuleb lunastada ameerika dollarite eest sularahas. Kesklinn on shonarahval päris viisakalt välja kukkunud, mida ei saa kahjuks öelda ümbritsevate asumite kohta. Vot seal peaks Mama Africa veel nii luua kui lapiga korda looma ja ka oma poegi ja tütreid nii seest kui väljast kasima. Turiste siin peaaegu ei näe, shonarahvas on vist unustanud nad omale külla kutsuda. Iseenesestmõista on pimedas liikumine ainult autoga võimalik, sest just eriti pimedas armastavad zimbabwelased rammu katsuda, tehes seda grupiviisiliselt. Mõnikord päeval ka, kui auhind selgelt paistmas on. Täna üritas Mbare turu juures üks selgelt puhtsportlikke saavutusi tagaaajav noorsportlane minuga vabavõitlusse asuda, kuid kohtunik peatas õnneks selle enne algust juba, kuna meid polnud tutvustatud. Seniteadmatta põhjusel lähenes ta mulle kiiresti tagant.
Ilus komme on siin 2 dollarit 0,375 liitrise õlle vastu vahetada. Tegin seda minagi päris vapralt ühel õhtul, mille tulemusena tekkis ühel valgel zimbabwelannal vihkamine esimesest silmapilgust minu vastu. Milline romanss! Juhuslikult kohtusin ka mulatist noormehega, kes aasta tagasi Tallinnas inglise keelt õpetas. Sündmusrikas on elu siin suurlinnas, paar päeva tagasi toimus minu silme all terve tänavatäie mobiilside kõnekaardiklientide kohtumine klienditeenindajaga. Teenindaja, umbes 20 aastane paljasjalgne noormees, sai parasjagu tagasisidet klientidelt käte ja jalgade abil. Ja väga energiliselt. Heal müügimehel ongi palju kliente, kõik tahavad sind kasvõi korrakski jalaga puudutada. Igatahes kordaläinud kliendipäev talle, et ellu jäi. Harare pisaraid ei usu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar