...pealkiri on muidugi virutatud, see oli film, kus mängis Al Pacino ja rääkis ameerika profijalgpallist. -Do you like a soccer?- küsis minult Bulawayos, Zimbabwes, kohaliku klubi jalgpallitreener, kui mind hotelli suures köögis 4aastase Singhiga jalgpalli tagumas leidis. - I don't. But I like a football.- selgitasin. Mürisev naer umbes viiest suust...
Aga mis igasse jumala pühapäeva puutub - siis läheb Zimbabwes iga korralik kristlane kirikusse sel hommikul, seljas parimad riided. Olen teel Bulawayost, Zimbabwest Botswanasse, ootan linna lõpus kiireimini lahkuvat minibussi, ja pärast bussiistumist ning linnapoole tagasipööramist (jah, buss on liiga tühi, et reisi piirile ette võtta, otsitakse sõitjaid juurde) astun bussist maha, käes vihmavari ja väike asjadepamp. Äkkisti kuulen laulu, kurblikku laulu, lausa laulukoori kõrvalasuvast hoonest, mis on kirik. Inimlik huvi sunnib mind liikuma kiriku sissepääsu suunas, kus vaatab mind pealaest jalatallani üle ülikonnas pereisa, kes naeratades mu kerget kohmetust märgates lausub sõbralikult: .- Everybody is welcome...- , -Thank You, no pictures inside?- kõlab mu lollakas turistiküsimus väga õõnsalt. Muidugi - no... Aga väikse palve ma siiski on sel ilusal pühapäevahommikul esitan, seda küll üle tee, ühes teises pühapaigas - trellidega alkopoes, kus mu palvet ühe Castle purgiõlle näol koheselt kuulda võetakse, hinnaks 1 $. Matsid jäävad matsideks. Aamen...
Edasine kulgemine märkimisväärseid jõupingutusi ei nõudnud (küll aga õnne), Botswana on üks kolmest viisavabast Aafrka riigist Eesti passi omanikule. -Where is Your luggage?-; - What You meaning about Bulawayo?-; -Tell me names, who are You visiting in Botswana...- leidsid kiire lahenduse, seda targa raamatu abil piirivalvurite käes, mis selgitas, et Eesti passi omanik on 'very welcome in Botswana" ja minu 'vihmavarjutorge" Gaborone suunas sai jätkuda. Francistowni (ca 90 km piirilt) jõudsin juhusliku autoga piirilt, kuna pühapäeviti bussiliiklust väidetavalt ei toimu. Toyota väikebuss koos selle immigratsiooniohvitserist juhiga olid umbes 10 $ eest olid abiks Francistowni jõudmisel ja mõistliku hinnaga (250 pulat) hotelli leidmisel. Ilus, puhas väikelinn, kus peale paari õlle midagi teha pole. Muidugi tuli osta uus adapter, kolme ümmargusega pistik, kolme kandilisega enam ei sobinud... Hotelliväravas (250 Botswana pula't ehk ca 25 $) ootavad mind tüdrukud, kes on nõus minuga vestlema alul 200, minut hiljem ja minupoolse huvipuuduse ülesnäitamise tõttu juba 120 pula eest. Free speech. Kuidagi noored tunduvad sellise 'konsultatsiooni" jaoks... Läheb küll kallimaks see matk pealinna (ilma konsultatsioonita), kui argipäeviti, aga Gaboronesse on veel 440 km. Sajab uduvihma. Tuleb edasi minna...
Aga mis igasse jumala pühapäeva puutub - siis läheb Zimbabwes iga korralik kristlane kirikusse sel hommikul, seljas parimad riided. Olen teel Bulawayost, Zimbabwest Botswanasse, ootan linna lõpus kiireimini lahkuvat minibussi, ja pärast bussiistumist ning linnapoole tagasipööramist (jah, buss on liiga tühi, et reisi piirile ette võtta, otsitakse sõitjaid juurde) astun bussist maha, käes vihmavari ja väike asjadepamp. Äkkisti kuulen laulu, kurblikku laulu, lausa laulukoori kõrvalasuvast hoonest, mis on kirik. Inimlik huvi sunnib mind liikuma kiriku sissepääsu suunas, kus vaatab mind pealaest jalatallani üle ülikonnas pereisa, kes naeratades mu kerget kohmetust märgates lausub sõbralikult: .- Everybody is welcome...- , -Thank You, no pictures inside?- kõlab mu lollakas turistiküsimus väga õõnsalt. Muidugi - no... Aga väikse palve ma siiski on sel ilusal pühapäevahommikul esitan, seda küll üle tee, ühes teises pühapaigas - trellidega alkopoes, kus mu palvet ühe Castle purgiõlle näol koheselt kuulda võetakse, hinnaks 1 $. Matsid jäävad matsideks. Aamen...
Edasine kulgemine märkimisväärseid jõupingutusi ei nõudnud (küll aga õnne), Botswana on üks kolmest viisavabast Aafrka riigist Eesti passi omanikule. -Where is Your luggage?-; - What You meaning about Bulawayo?-; -Tell me names, who are You visiting in Botswana...- leidsid kiire lahenduse, seda targa raamatu abil piirivalvurite käes, mis selgitas, et Eesti passi omanik on 'very welcome in Botswana" ja minu 'vihmavarjutorge" Gaborone suunas sai jätkuda. Francistowni (ca 90 km piirilt) jõudsin juhusliku autoga piirilt, kuna pühapäeviti bussiliiklust väidetavalt ei toimu. Toyota väikebuss koos selle immigratsiooniohvitserist juhiga olid umbes 10 $ eest olid abiks Francistowni jõudmisel ja mõistliku hinnaga (250 pulat) hotelli leidmisel. Ilus, puhas väikelinn, kus peale paari õlle midagi teha pole. Muidugi tuli osta uus adapter, kolme ümmargusega pistik, kolme kandilisega enam ei sobinud... Hotelliväravas (250 Botswana pula't ehk ca 25 $) ootavad mind tüdrukud, kes on nõus minuga vestlema alul 200, minut hiljem ja minupoolse huvipuuduse ülesnäitamise tõttu juba 120 pula eest. Free speech. Kuidagi noored tunduvad sellise 'konsultatsiooni" jaoks... Läheb küll kallimaks see matk pealinna (ilma konsultatsioonita), kui argipäeviti, aga Gaboronesse on veel 440 km. Sajab uduvihma. Tuleb edasi minna...
Bulawayo
Teel Francistowni Botswanas
Francistown
...et uks ei loksuks tuule käes...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar