Gaborone on ilus, puhas linn suurte kaubanduskeskuste ja mõne kõrgema kontorihoonega. Elatus- ja hinnatase on igati võrreldav Eestiga. Aga vanal Betsuuniamaal on täitunud Eesti ammune unistus - kuuluda kontinendi viie rikkama hulka, seda muidugi Aafrikas. Botswana nimelt annab neljandiku maailma teemanditoodangust... Inimesed igati viksid ja viisakad, võitlust iga mündi pärast ei näe. Pigem vastupidi - üritasin minibussi teeääres hääletada, tühjad bussid, muusika põhjas, aga kinni ei pea. Aafrika?! Turistil linnas eriti midagi vaadata pole, rahvusmuuseum vast ainukesena. Mis on remondis hetkel... Midagi vaatamas - täpsemalt tööd - käivad siin zimbabwelased, neid ikka kohtab. Lihtsamat tööd... Turiste ka pole, pole hooaeg ja turiste kohtab rohkem riigi teises servas, kuhu jääb Okavango delta. Millegipärast meenutavad mulle nooremad tswanatüdrukud kanaarilinde. Mitte päris kõik muidugi. Nad kuidagi säutsuvad vesteldes omavahel. Ma ei ole neilt küsinud, keda mina neile meenutan. Ei küsi ka.
Mind on täna peetud nii jamaikalaseks ja kui ka ghanalaseks. Põhjuseks lipuvärvides viisnurgaga punakollaroheline särk. Olen pakutud päritoluga alati nõustunud ja pööranud siis selja, kuhu suurelt kirjutatud: Senegal.
Istun Bull & Bushi pubisse õlleklaasi taha ja lõpetan oma blogipostituse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar